Eesti infoühiskonna arengukava 2020

    Visioonis on välja toodud inimeste parem elu, kus on ära mainitud, et kõik enim kasutatavad teenused- nii avaliku, kui ka erasektori pakutavad, on lihtsad ja mugavad. Meie jaoks tähendab see, et kõikvõimalikud eluks vajalikud kui ka mugavusteenused on kolinud online keskkonda ja saame vajalikud teenused tellida, lõpetada ja hallata, kui on olemas internetiühendus, mugavalt enda kodust lahkumata. Aastal 2014 elasin Austraalias ja imestasin juba siis, kuidas selle suure riigi elanikud siiani oma igapäeva toimetusi käisid tegemas kuskil asutuses kohapeal. Arveid käidi maksmas kas pangas või kohalikus postkontoris, vajalikud toimingud oma sõidukiga pidid tegema samuti kohalikus ARK büroos kohapeal. Ma ei hakka isegi rääkima, kui keeruline oli maksta trahvi, mille olid saanud kas parkimise või kiiruse ületamise eest teises osariigis. Kindlalt võib väita, et väga edukalt ja jõuliselt on teenused kolinud interneti ja inimestel on väga mugav neid kasutada. Miinuspooleks võiks siin lugeda ühiskonna vanemat poolt, kes ei ole suutnud selle kõigega sammu pidada. Mõneti on kujunenud olukord, kus meile noortele on kõik see väga lihtne ja ära tehtav. Küll aga leiab vanaema end vahel olukorras, kus ID-kaardi tarkvara on vaja ära uuendada ja tema jaoks on lihtsam minna asutusse kohapeale ning vajalik toimetus seal kohapeal ära teha. Pahatihti on läinud asutused seda teed, et internetis saate selle toimingu teha ise ja tasuta - kui soovite, et me selle kohapeal teie eest teeme, on selle teenuse hind vastav. Mõneti arusaadav, aga siinkohal ei saa ka kogu vastutust jätta sugulaste ja pere peale, et vanaema saaks vajaliku koolituse, kuidas selles e-riigis kõikide toimetustega hakkama saada. Samuti on see jätnud ideaalse "augu" pahalastele, kes väga edukalt vanemat generatsiooni oskavad pahaaimamatult igasuguste pettustega ära kasutada.
    Üldeesmärgi all on ära mainitud 100 Mbit/s või suurema kiirusega interneti kasutamise osakaal. Algtase aastal 2012 3,6 % ja sihttase 60% aastaks 2020. Võib öelda, et suures osas on see saavutatud. Kindlasti ei saa väita, et kiire internet on jõudnud igasse Eestimaa nurka, küll aga teevad telekomi ettevõtted koostöös näiteks Elektrileviga koostööd, et ka hajaasustus piirkondadesse kiire internetiühendus kohale jõuaks. Iseasi on see, kas see 100 Mbit/s interneti kiirus on ka kõigile taskukohase hinnaga. Võiksime kiiremini jõuda juba sellesse punkti, et piirkondades, kus on 100 Mbit ja suuremad kiirused kättesaadavad, ei pakuta enam interneti ühendust mille kiirus on 10 Mbit vaid pakutakse 100 Mbit/s kiirust 10 Mbit/s hinnaga. Olgem ausad infra on selleks olemas ja kui toru jääb kitsaks, siis on vaja teenusepakkujal peeglisse vaadata ja midagi omalt poolt ette võtta, sest keegi alla 100 Mbit kiiruse enam väga ei soovita.

Pole head ilma halvata...

    Meedia[1] - nagu selgub siis toob see meile uudised, meelelahutust, reklaami ja teateid sõpradelt. 

Tavameedia võiks olla traditsiooniline meedia nagu ajalehed, ajakirjad, TV ja raadio. Traditsiooniline

meedia on juba väga pika ajalooga ja tehnoloogia kasvuga aina rohkem mõjutatud uusmeedia poolt.

Inimestel on informatsiooni käes rohkem kui kunagi varem ja see on ühtlasi nii hea kui halb. Info

kasvuga tekib olukord kus on mõneti palju raskem orienteeruda infoväljas mis on nii mahukas, kirju ja

suures osas kahjuks täis ka saasta. Informatsiooni üleküllus [2] kummitab nii mõndagi meist - kes selle

käes vaevleb ning kes ei lase ennast sellest häiridagi ja sööb ära kõik mis lusika peal ette söödetakse.

    Ma olen ikka püüdnud elada teadmisega, et informatsiooni tuleb hankida, läbi töödelda ja siis selle

põhjal omad otsused teha. Samas ei ole ka halba ilma heata.... Kõik see meedia mis meile täna kättesaadav

on, teeb avastamise ja uue informatsiooni hankimise väga lihtsaks. Omakorda peaks see meid jälle ka 

tegema ettevaatlikuks. Arvan, et inimest kallutada on eriti lihtne talle huvipakkuvat teemat käsitledes. 

    Veel väga hea ja ka halb uusmeedia levikuga kasvav asi on sõnavabadus ja anonüümsus. Oma artiklis 

"Sõnavabadusest ajuvabaduseni" [3] kirjutab Ülo Mattheus: Pidurdamatu sõnavabadus on välja toonud 

kõik selle, mis varem jäi varjule aju kõige sügavamatesse kihistustesse, nagu instinktid, võõrahirm või 

viha, mida hoidsid seal kinni hea lastetuba, hea haridus, tavad ja kombed, kinnistunud reeglistik, kultuur 

kui niisugune. Samuti on toonud uusmeediaga kasvav sõnavabadus ja anonüümsus meile suuri paljastusi

mis ei oleks võibolla ilmavalgust näinud kui inimesel ei oleks võimalust ennast kulisside taga varjata.

    Kuid kuidas see kõik on mõjutanud tavameediat? Ei teagi kui palju saabki enam seda väljendit 

kasutada.  Uusmeedia ongi meie traditsiooniline meedia. Ajakirjanik ei pea enam pommuudise 

kirjutamiseks kontorist välja minema vaid saab selle interneti avarustesse sukeldudes ära tehtud. Uudised

ning kõik muu "meedia" tuleb meile otse tasku. Nüüd kannatavad inimesed "FOMO"[4] all. Äkki see ongi

siis see ilma jäämise hirm mis sunnib meid seda ekraani iga mõne hetke tagant vaatama ja sotsiaalmeediat

läbi rullima.

[1] - https://eis.ekk.edu.ee/eis/lahendamine/8199

[2] - https://whatis.techtarget.com/definition/information-overload

[3] - https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/sonavabadusest-ajuvabaduseni/

[4] - https://www.merriam-webster.com/dictionary/FOMO

    Esimesed VHS mängijad kodukasutajatele jõudsid 1970-datel. Mitte kaua aega pärast seda said väga populaarseteks videolaenutused, mida tekkis nagu seeni pärast vihma. Eesti vast tuntuim paik selleks oli omal-ajal Videoplanet. Mäletan, et meil oli kodus Philipsi TV/VHS telekas kuhu VHS mängija oli sisse ehitatud. Esimene film mille isa videolaenutusest koju tõi oli arvatavasti midagi Bondi seeriast. Ega pead ei anna, et videolaenutused sellisel kujul tänaseks maailmast täiesti kadunud on, aga enamus seda äri on kolinud tänaseks interneti. Isegi enamus Eesti interneti alusühenduse pakkujaid on välja tulnud oma voogesitus platvormiga või "videolaenutusega". Lisaks kõikvõimalikud teenuse pakkujad nagu: Netflix, AppleTV, Hulu, Amazon, Disney jne. 2012 aastal sulges Eestis viimased kaks laenutust Videoplanet [1].

Ühendriikides algas VHS kuldne ajastu juba muidugi kõvasti varem [2] ja kestis ka veidikene pikemat aega. Oma lastele ma vast peaksin enda lapsepõlve videod mis VHS kassettidel on digitaliseerima, sest võibolla on selleks ajaks see nii retro kaup, et peab VHS mängija eest välja käima terve kuu palga :).  Julgeksin väita, et videolaenutus sellisel kujul oli on üks veebieelne praktika ja ka komme. Mida võis veel tahta kui reede õhtul kas sõprade või pere ringis vaadata mõnda uut filmi. Erinevalt kino külastusest, sai vajadusel ka vahepeal külmkappi külastada ilma, et oleks pidanud millestki ilma jääma.

    Esimene emotikon : - ) pärineb aastast 1982, väidetavalt lausa täpselt 19. september[3]. Arvuti teadlane Scott Fahlman leidis, et elektroonilistel teadetahvlitel levivad sõnumid leidsid vahel vale tõlgenduse ja tegi ettepaneku, et nali võiks lõppeda naeratava näo emotikoniga. Peagi kogus see idee ka populaarsust mujal kogukondades ja leidis ka oma tee e-kirjadesse. Ka nüüd 40 aastat hiljem kasutame me emotikone ja kõikvõimalike muid vahendeid nagu näiteks meem[4], et anda edasi digitaalselt edastatud sõnumis oma nn. emotsiooni mis lisab sellele kuivale tekstile mingi emotsiooni, et meie sõnumit paremini edastada. Võib öelda, et sellest on saanud omaette kultuur. Kindlasti võib selle lugeda aga üheks kombeks mis juba enne tänapäeva veebi tulekut on sündinud ja on kasutsel tänapäevani.

Viidatud allikad:

[1] https://elu.ohtuleht.ee/479345/videolaenutuse-viimnepaev-ndash-uhe-ajastu-lopp

[2] https://www.considerable.com/entertainment/retronaut/video-rental-store-boom/

[3] https://time.com/3341244/emoticon-birthday/

[4] https://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=meem

1. nädal ITSPEA

1. nädal ITSPEA

Tehnika on läbi aja meie elu teinud lihtsamaks ja mugavamaks. Vaataksime järgnevalt kolme erinevat “seadet” kolmest erinevast dekaadist. Rõhuasetuse olen pannud just mugavusele, mobiilsusele ja “kaablivabadusele”.
Kui Apple tuli välja esimese iPodiga aastal 2001, vallutas meedia pealkirjad Jobsi: ”Tuhat muusikapala su taskus!” [1] Tükk aega enne seda kui saime oma mp3 lood mugavalt pisikesse seadmesse laadida mäletan ka mina, et kandsin kaasas CD-mängijat.
Esimese kaasaskantav cd-mängija oli Sony D-5A mis on pärit aastast 1984 [2]. Tegelikuses oli selle “juhtmevabaks” muutmiseks vaja lisa moodulit mille sisse cd-mängija käis. Aku toiteks oli 6 patareid mida sai ka laadida, aga nende kestvus oli veidikene alla ühe tunni. Problemaatiline oli ka nn. kaasaskantavus, sest liikudes kippus plaat mängijas loksuma ja selle tõttu võis heli esitlus olla väga katkendilk. Siiski oli see üheks märkimisväärseks tooteks mille väljatulek äratas laiema publiku huvi CD plaatide suhtes. 

Sony D-5/D-50 - esimene kaasaskantav CD mängija.

Mugavaks on teinud meie elu ka juhtmete kadumine seadmete tagant. Kellele meeldiks siis töölaud, mis on kaetud kõikvõimalike juhtmetega. Aastal 1991 tutvustas Logitech oma esimest juhtmevaba Hiirt MouseMan Cordless [3]. See oli esimene hiir mis kasutas raadiosagedus tehnoloogiat ja võimaldas hiire kasutamist ilma otsese nähtavuseta vastõuvtõtjaga. Logitechi jaoks oli see suur samm edasi raadiosagedus tehnoloogias, mida hiljem rakendati nii klaviatuuride, kontrollerite kui ka peakomplektide juhtmevabaks tegemises.
Mugav on vajalikud failid kaasa võtta ilma, et selleks oleks vaja kaasa võtta tervet arvutit. Esimene USB mälupulk patendeerii aastal 1999, Iisraeli firma M-System poolt (2006 ostis selle ettevõtte SanDisk) [4] Esimesed mälupulgad mahutasid kõigest 8 MB. Kuid olid siiski suure eduga, need olid pisikesed ja mugav kaasas kanda. Tänaseks on mälupulkade mahutavus tuhandeid kordi kasvanud, aga õnneks ei ole nende hind kasvanud sama palju.

Viidatud allikad:

[1] https://www.cultofmac.com/660742/today-in-apple-history-apple-puts-1000-songs-in-your-pocket-with-first-gen-ipod/

[2] https://www.bloomberg.com/news/photo-essays/2012-10-01/play-pause-a-look-at-30-years-of-the-compact-disc

[3] https://www.logitech.com/lang/pdf/logitech_most_important_products.pdf

[4] https://www.newyorker.com/tech/annals-of-technology/object-of-interest-the-flash-drive