Ole inimene...

    Kui Joonas koolist koju jõudis ei pidanud ta enam kellegi inetuid sõnu kuulma. Ta sukeldus neti avarusse ja võis olla seal keegi kes ta tõeliselt tahtis olla. Tegelikult oli ta ka oma argielus väga hea inimene, ta oli abivalmis ja käitus sama meeldiva malli järgi nii igapäevaelus kui ka virtuaalmaailmas. Ometi eelistas ta olla virtuaalmaailmas reaalmaailma asemel, sest oma kentsaka olemuse sai ta jätta ainult enda teada ja maalida teistele endast pildi, mis ei kutsunud esile sõimu, norimist ja mõnitamist.

    Küll aga järgnes igale virtuaalmaailmas veedetud õhtupoolikule hommik ja Joonas seadis sammud kooli poole. Ta teadis, et sellest päevast tuleb, kas sama hull või veel hullem päev ja ta oleks tahtnud juba, et see oleks läbi... Saaks vaid tagasi oma väikesesse pelgupaika, kus ta on puutumatu ja keegi ei ole ta vastu õel. Seekord, aga läks kõik teisiti. Olnud virtuaalmaailmast nii haaratud sodis ta tihtipeale oma kasutajanime, õpetaja kuulamise asemel, vihiku nurgale. Ilmselt oli keegi klassikaaslastest seda näinud, sest koju jõudes ootas tema virtuaalmaailmas teda samasugune pori nagu argipäeval koolis. Inetused tema postkastis, mõnitavad tekstid, ebasündsad pildid ja kõik muu, mille eest ta oli peitu tahtnud pugeda. Joonasele oli see äärmiselt valus, sest see oli tema ainuke varjupaik, kus ta sai end veel vähegi inimesena tunda...

    Joonast pole tegelikult olemas... Küll aga on olemas tuhandeid ja tuhandeid lapsi, kes iga päev lisaks ebameeldivustele koolis puutuvad veelgi õudsamate asjadega kokku online maailmas. See on kahjuks interneti varjukülg, mis saab endiselt liiga vähe tähelepanu. See peaks olema iga kogenuma neti kasutaja prioriteed number üks. Palju lihtsam on kellegi eest astuda välja internetiavaruses, kui tänaval. Märka ebameeldivust internetis ja astu sellele vastu. Eesti puutub küberkiusamisega kokku iga neljas laps [1]

Viited:

[1] https://digitark.ee/veerand-lastest-kogeb-kiusamist-ent-keegi-ei-reageeri/