IT proff...?

Üks omadus, mis eristab "proffi" sama eriala "käsitöölisest" oleks suhtlemisoskus. Üldjuhul sõidab natukene teadlikum klient teenusepakkujast lihtsalt üle, kui vastaspoolel on nullilähedane suhtlemisoskus.  Ega kliendile ei ole vaja tõestada, et tead kõike kõige paremini ja tema peab kuulama ja sedasi tegema, sest see on ainuõige lahendus. Kui aga oskad kliendiga argumenteerida, näha asju tema vaatevinklist ja haarata nn suuremat pilti oled "käsitöölisest" selgesti eristuv. Eks selle suhtlemisoskusega tuleb üheskoos ka kerge müügioskus ja kui need kombineerida suureneb oskus "kohale viia".

    

 Pole just kindel, et seda saab nimetada omaduseks, aga kui inimene tõeliselt armastab ja naudib tööd ,mida ta teeb, siis pole see tema jaoks enam töö tegemine. Tõeliselt tulihingeline oma eriala proff, kes naudib seda mida ta teeb, suudab kokku põimida oma eriala, isikliku huvi, laiad teadmised ja kliendi soovi ning vormida sellest midagi, mis on ilmselgelt "proffi" toodang.

 

 Kogemus on vaieldamatult väga oluline. Mida keerulisem kogemus, seda meeldejäävam õppetund... Seda kõige positiivsemas võtmes... Kui oled mingi probleemi lahendamiseks näinud kõva vaeva, uurinud, puurinud, kaevanud, siis oled selle juures mitte lihtsalt hankinud suurel hulgal uusi teadmisi, vaid saanud ka selgeks, kuidas selle probleemiga tegeleda. Olen üsna kindel, et järgmisel korral, kui samasuguse jama otsa komistad, on eelmise kogemuse baasil lahendus palju kiirem tulema.

 

 Kui nüüd need eelnevad omadused kokku põimida: Oma tööd armastav, pikaajalise kogemusega väga hea suhtleja - siis näeme, et kõik omadused täiendavad teineteist. Eelneva kogemusega tekib sul võimalus tuua järgmisel kliendikohtumisel mõni hea näide isiklikust pagasist. Kui sellest kliendile räägid ja ta näeb, et talle ei serveerita lihtsalt mikrolaineahjus soojendatud kaerahelbeputru vaid tõeliselt maitsvat gurmee einet, mille valmistatud enda tööd armastav kokk, kelle silmad selle juures veel säravad, siis oled kindlasti "käsitöölisest" eristuv "proff".

 Arvutid ja paragrahvid II: litsentsid ja autoriõigus

    Copyright ja copyleft... Mis on mis? Autoriõigus tekib kirjandus-, kunsti ja teadusteostele. Teos on mis tahes originaalne tulemus kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivese vormis ja on tajutav ning reprodutseeritav. Autoriõigus tekib teose loomisega. [1]

    Avatud lähtekoodiga, avavaraga, tuleb mängu termin copyleft. Kui keegi soovib, et tema teost saaks üllal eesmärgil edasi kasutada teised inimesed, seda parendada, täiustada või kasutada seda oma "teose" loomiseks on võimalik sellele rakendada copyleft mis tagab, et teose edasised muudatused on samuti tasuta. [2]

FSF ehk Free Software Foundation eristab järgmised optsioonid:

1) Väga tugev AGPL - Erinevus suures osas GPL'iga on see, et kinni on mätsitud üks GPL nn. tagauks mis lubab tarkvara jagamist teenusena [3]  Põhimõtteliselt võib ettevõte sellest mööda hiilida ja mitte rakendada lähtekoodi avalikustamise nõuet. Üks huvitav näide võiks olla OpenBTS mis võimaldab GSM mobiiltelefone kasutada nn. võrgulaiendajatena.

2) Tugev GNU GPL - Nõuab kõigi tuletatud komponentide viimist sama litsentsi alla. See tähendab, et kõik kes on litsentsi saajad ja reegleid järgivad saavad teost redigeerida kopeerida ja levitada kasutades sama põhimõtet. [4] Näitena tooks siia WordPress ja Notepad++

3) Nõrk GNU LGPL - Lubab kasutada ja jagada ilma, et peaks jagama rakenduse lähtekoodi. See võimaldab teatud koodi kasutamist LGPL litsentsi all ja teist osa projektist teise litsentsi all.

VLC media player ja 7zip

[1] - https://ee.copyrighthouse.org/mis-on-autorioigus

[2] - https://www.gnu.org/licenses/copyleft.en.html

[3] - https://www.networkworld.com/article/2229265/is-the-affero-gpl-unfriendly-to-hobbyists-.html

[4] - https://www.techtarget.com/searchdatacenter/definition/GNU-General-Public-License-GNU-GPL-or-simply-GPL

[5] - https://stackoverflow.com/questions/1114045/gpl-and-lgpl-open-source-licensing-restrictions

 Arvutid ja paragrahvid I

    Alustuseks on kõige olulisem just õigus olla autorina tunnustatud, mis on õiglane ja peabki muutumatuks jääma. Probleem tundub suurem, kui oleme meie. Küsimus taandub lõpuks inimlikule suhtumisele - kas tõesti on vaja keegi kohtusse anda, kuna tema loo kolmanda takti meloodia on ääretult sarnane "minu" artisti looga ja nüüd tuleb selle eest kindlasti välja käia kõik raha mis võimalik. Ilmselgelt, kui on olemas võimalus seaduslikult kelleltki raha ära võtta, siis on olemas ka ahnus, millel pole piire.

    Tasuta jagamine, kui pole ärilist eesmärki. Jah - seadus peaks panema rõhku sellele, et kuidas on autori õigused kaitstud, kui keegi teenib tulu autori "töö" pealt. Olgem ausad piraatlus on tulnud ja ei ole ta mitte kuskile kadumas. Küll aga on tekkinud kõikvõimalikke erinevaid platvorme muusika, filmide ja seriaalide voogedastuseks, mis on seda vähendanud. Mugavus on inimesele väga oluline ja kindlasti on lihtsam käia välja igakuiselt oma kümnis teenuse eest, kui ohustada oma arvutit teadmatu faili allalaadimisega. Autori suurem kahju aga tuleb sealt, kui keegi tegeleb massiliselt tema "töö" jagamisega ja teenib selle pealt tulu ilma, et autor sentigi saaks - see on ju pesuehtne vargus. 

    Kadunud autor ja suur küsimärk - Minu arvates on see väga hea mõte, et autoriõiguste kaitse tuleks anda automaatselt. Kui 5 aasta pärast on soov jätkata teose ärilise ainuõiguse kasutamist, siis on see andmebaasis registreeritud ja lihtsasti leitav - lahendab kindlasti probleemi, kus autorit on vaja seaduse huvides tikutulega taga otsida.

    Remiksid ja paroodiad - Tänapäeva ühiskonnas, kus inimesed veedavad suure osa ajast meelelahutus keskkonnas, on kõikvõimalikud paroodiad ja remiksid autori originaal teose pealt- minu arvates suurepärane tasuta reklaam.

 Ole inimene...

    Kui Joonas koolist koju jõudis ei pidanud ta enam kellegi inetuid sõnu kuulma. Ta sukeldus neti avarusse ja võis olla seal keegi kes ta tõeliselt tahtis olla. Tegelikult oli ta ka oma argielus väga hea inimene, ta oli abivalmis ja käitus sama meeldiva malli järgi nii igapäevaelus kui ka virtuaalmaailmas. Ometi eelistas ta olla virtuaalmaailmas reaalmaailma asemel, sest oma kentsaka olemuse sai ta jätta ainult enda teada ja maalida teistele endast pildi, mis ei kutsunud esile sõimu, norimist ja mõnitamist.

    Küll aga järgnes igale virtuaalmaailmas veedetud õhtupoolikule hommik ja Joonas seadis sammud kooli poole. Ta teadis, et sellest päevast tuleb, kas sama hull või veel hullem päev ja ta oleks tahtnud juba, et see oleks läbi... Saaks vaid tagasi oma väikesesse pelgupaika, kus ta on puutumatu ja keegi ei ole ta vastu õel. Seekord, aga läks kõik teisiti. Olnud virtuaalmaailmast nii haaratud sodis ta tihtipeale oma kasutajanime, õpetaja kuulamise asemel, vihiku nurgale. Ilmselt oli keegi klassikaaslastest seda näinud, sest koju jõudes ootas tema virtuaalmaailmas teda samasugune pori nagu argipäeval koolis. Inetused tema postkastis, mõnitavad tekstid, ebasündsad pildid ja kõik muu, mille eest ta oli peitu tahtnud pugeda. Joonasele oli see äärmiselt valus, sest see oli tema ainuke varjupaik, kus ta sai end veel vähegi inimesena tunda...

    Joonast pole tegelikult olemas... Küll aga on olemas tuhandeid ja tuhandeid lapsi, kes iga päev lisaks ebameeldivustele koolis puutuvad veelgi õudsamate asjadega kokku online maailmas. See on kahjuks interneti varjukülg, mis saab endiselt liiga vähe tähelepanu. See peaks olema iga kogenuma neti kasutaja prioriteed number üks. Palju lihtsam on kellegi eest astuda välja internetiavaruses, kui tänaval. Märka ebameeldivust internetis ja astu sellele vastu. Eesti puutub küberkiusamisega kokku iga neljas laps [1]

Viited:

[1] https://digitark.ee/veerand-lastest-kogeb-kiusamist-ent-keegi-ei-reageeri/

Eesti infoühiskonna arengukava 2020

    Visioonis on välja toodud inimeste parem elu, kus on ära mainitud, et kõik enim kasutatavad teenused- nii avaliku, kui ka erasektori pakutavad, on lihtsad ja mugavad. Meie jaoks tähendab see, et kõikvõimalikud eluks vajalikud kui ka mugavusteenused on kolinud online keskkonda ja saame vajalikud teenused tellida, lõpetada ja hallata, kui on olemas internetiühendus, mugavalt enda kodust lahkumata. Aastal 2014 elasin Austraalias ja imestasin juba siis, kuidas selle suure riigi elanikud siiani oma igapäeva toimetusi käisid tegemas kuskil asutuses kohapeal. Arveid käidi maksmas kas pangas või kohalikus postkontoris, vajalikud toimingud oma sõidukiga pidid tegema samuti kohalikus ARK büroos kohapeal. Ma ei hakka isegi rääkima, kui keeruline oli maksta trahvi, mille olid saanud kas parkimise või kiiruse ületamise eest teises osariigis. Kindlalt võib väita, et väga edukalt ja jõuliselt on teenused kolinud interneti ja inimestel on väga mugav neid kasutada. Miinuspooleks võiks siin lugeda ühiskonna vanemat poolt, kes ei ole suutnud selle kõigega sammu pidada. Mõneti on kujunenud olukord, kus meile noortele on kõik see väga lihtne ja ära tehtav. Küll aga leiab vanaema end vahel olukorras, kus ID-kaardi tarkvara on vaja ära uuendada ja tema jaoks on lihtsam minna asutusse kohapeale ning vajalik toimetus seal kohapeal ära teha. Pahatihti on läinud asutused seda teed, et internetis saate selle toimingu teha ise ja tasuta - kui soovite, et me selle kohapeal teie eest teeme, on selle teenuse hind vastav. Mõneti arusaadav, aga siinkohal ei saa ka kogu vastutust jätta sugulaste ja pere peale, et vanaema saaks vajaliku koolituse, kuidas selles e-riigis kõikide toimetustega hakkama saada. Samuti on see jätnud ideaalse "augu" pahalastele, kes väga edukalt vanemat generatsiooni oskavad pahaaimamatult igasuguste pettustega ära kasutada.
    Üldeesmärgi all on ära mainitud 100 Mbit/s või suurema kiirusega interneti kasutamise osakaal. Algtase aastal 2012 3,6 % ja sihttase 60% aastaks 2020. Võib öelda, et suures osas on see saavutatud. Kindlasti ei saa väita, et kiire internet on jõudnud igasse Eestimaa nurka, küll aga teevad telekomi ettevõtted koostöös näiteks Elektrileviga koostööd, et ka hajaasustus piirkondadesse kiire internetiühendus kohale jõuaks. Iseasi on see, kas see 100 Mbit/s interneti kiirus on ka kõigile taskukohase hinnaga. Võiksime kiiremini jõuda juba sellesse punkti, et piirkondades, kus on 100 Mbit ja suuremad kiirused kättesaadavad, ei pakuta enam interneti ühendust mille kiirus on 10 Mbit vaid pakutakse 100 Mbit/s kiirust 10 Mbit/s hinnaga. Olgem ausad infra on selleks olemas ja kui toru jääb kitsaks, siis on vaja teenusepakkujal peeglisse vaadata ja midagi omalt poolt ette võtta, sest keegi alla 100 Mbit kiiruse enam väga ei soovita.

Pole head ilma halvata...

    Meedia[1] - nagu selgub siis toob see meile uudised, meelelahutust, reklaami ja teateid sõpradelt. 

Tavameedia võiks olla traditsiooniline meedia nagu ajalehed, ajakirjad, TV ja raadio. Traditsiooniline

meedia on juba väga pika ajalooga ja tehnoloogia kasvuga aina rohkem mõjutatud uusmeedia poolt.

Inimestel on informatsiooni käes rohkem kui kunagi varem ja see on ühtlasi nii hea kui halb. Info

kasvuga tekib olukord kus on mõneti palju raskem orienteeruda infoväljas mis on nii mahukas, kirju ja

suures osas kahjuks täis ka saasta. Informatsiooni üleküllus [2] kummitab nii mõndagi meist - kes selle

käes vaevleb ning kes ei lase ennast sellest häiridagi ja sööb ära kõik mis lusika peal ette söödetakse.

    Ma olen ikka püüdnud elada teadmisega, et informatsiooni tuleb hankida, läbi töödelda ja siis selle

põhjal omad otsused teha. Samas ei ole ka halba ilma heata.... Kõik see meedia mis meile täna kättesaadav

on, teeb avastamise ja uue informatsiooni hankimise väga lihtsaks. Omakorda peaks see meid jälle ka 

tegema ettevaatlikuks. Arvan, et inimest kallutada on eriti lihtne talle huvipakkuvat teemat käsitledes. 

    Veel väga hea ja ka halb uusmeedia levikuga kasvav asi on sõnavabadus ja anonüümsus. Oma artiklis 

"Sõnavabadusest ajuvabaduseni" [3] kirjutab Ülo Mattheus: Pidurdamatu sõnavabadus on välja toonud 

kõik selle, mis varem jäi varjule aju kõige sügavamatesse kihistustesse, nagu instinktid, võõrahirm või 

viha, mida hoidsid seal kinni hea lastetuba, hea haridus, tavad ja kombed, kinnistunud reeglistik, kultuur 

kui niisugune. Samuti on toonud uusmeediaga kasvav sõnavabadus ja anonüümsus meile suuri paljastusi

mis ei oleks võibolla ilmavalgust näinud kui inimesel ei oleks võimalust ennast kulisside taga varjata.

    Kuid kuidas see kõik on mõjutanud tavameediat? Ei teagi kui palju saabki enam seda väljendit 

kasutada.  Uusmeedia ongi meie traditsiooniline meedia. Ajakirjanik ei pea enam pommuudise 

kirjutamiseks kontorist välja minema vaid saab selle interneti avarustesse sukeldudes ära tehtud. Uudised

ning kõik muu "meedia" tuleb meile otse tasku. Nüüd kannatavad inimesed "FOMO"[4] all. Äkki see ongi

siis see ilma jäämise hirm mis sunnib meid seda ekraani iga mõne hetke tagant vaatama ja sotsiaalmeediat

läbi rullima.

[1] - https://eis.ekk.edu.ee/eis/lahendamine/8199

[2] - https://whatis.techtarget.com/definition/information-overload

[3] - https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/sonavabadusest-ajuvabaduseni/

[4] - https://www.merriam-webster.com/dictionary/FOMO

    Esimesed VHS mängijad kodukasutajatele jõudsid 1970-datel. Mitte kaua aega pärast seda said väga populaarseteks videolaenutused, mida tekkis nagu seeni pärast vihma. Eesti vast tuntuim paik selleks oli omal-ajal Videoplanet. Mäletan, et meil oli kodus Philipsi TV/VHS telekas kuhu VHS mängija oli sisse ehitatud. Esimene film mille isa videolaenutusest koju tõi oli arvatavasti midagi Bondi seeriast. Ega pead ei anna, et videolaenutused sellisel kujul tänaseks maailmast täiesti kadunud on, aga enamus seda äri on kolinud tänaseks interneti. Isegi enamus Eesti interneti alusühenduse pakkujaid on välja tulnud oma voogesitus platvormiga või "videolaenutusega". Lisaks kõikvõimalikud teenuse pakkujad nagu: Netflix, AppleTV, Hulu, Amazon, Disney jne. 2012 aastal sulges Eestis viimased kaks laenutust Videoplanet [1].

Ühendriikides algas VHS kuldne ajastu juba muidugi kõvasti varem [2] ja kestis ka veidikene pikemat aega. Oma lastele ma vast peaksin enda lapsepõlve videod mis VHS kassettidel on digitaliseerima, sest võibolla on selleks ajaks see nii retro kaup, et peab VHS mängija eest välja käima terve kuu palga :).  Julgeksin väita, et videolaenutus sellisel kujul oli on üks veebieelne praktika ja ka komme. Mida võis veel tahta kui reede õhtul kas sõprade või pere ringis vaadata mõnda uut filmi. Erinevalt kino külastusest, sai vajadusel ka vahepeal külmkappi külastada ilma, et oleks pidanud millestki ilma jääma.

    Esimene emotikon : - ) pärineb aastast 1982, väidetavalt lausa täpselt 19. september[3]. Arvuti teadlane Scott Fahlman leidis, et elektroonilistel teadetahvlitel levivad sõnumid leidsid vahel vale tõlgenduse ja tegi ettepaneku, et nali võiks lõppeda naeratava näo emotikoniga. Peagi kogus see idee ka populaarsust mujal kogukondades ja leidis ka oma tee e-kirjadesse. Ka nüüd 40 aastat hiljem kasutame me emotikone ja kõikvõimalike muid vahendeid nagu näiteks meem[4], et anda edasi digitaalselt edastatud sõnumis oma nn. emotsiooni mis lisab sellele kuivale tekstile mingi emotsiooni, et meie sõnumit paremini edastada. Võib öelda, et sellest on saanud omaette kultuur. Kindlasti võib selle lugeda aga üheks kombeks mis juba enne tänapäeva veebi tulekut on sündinud ja on kasutsel tänapäevani.

Viidatud allikad:

[1] https://elu.ohtuleht.ee/479345/videolaenutuse-viimnepaev-ndash-uhe-ajastu-lopp

[2] https://www.considerable.com/entertainment/retronaut/video-rental-store-boom/

[3] https://time.com/3341244/emoticon-birthday/

[4] https://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=meem